Pärast ülikooli lõpetamist ei teadnud ma endiselt, mida oma eluga teha.

10 aastat tagasi olin lõpetanud ülikoolis ärijuhtimise eriala, aga ikkagi ei olnud mul aimugi, mida oma eluga teha.

Loogiline samm oleks olnud koostada CV ja hakata tööd otsima.

Mina ostsin selle asemel üheotsa pileti Aasiasse.

Läksin otsima vastust küsimusele, mida ma päriselt tahan.

Kuni selle hetkeni olin arvanud, et tahan jõuda mõnele juhtivale töökohale. Reisides ja raamatuid lugedes sain aru, et mind ei tõmba mitte ametinimetus, vaid vabadus.

Tahtsin valida, kus ja kellega ma töötan. Kui palju ma teenin. Millist elu ma tahan.

Ma ei tahtnud istuda terve elu ühes kontoris ja loota, et keegi teine teeb minu eest häid otsuseid.

Ühel hetkel sattus mu kätte Tim Ferrissi raamat "Neljatunnine töönädal". See avas minu jaoks ukse teistsuguse ettevõtluseni.

Seda lugedes sai minu eesmärgiks luua endale asukohavaba töökoht. Midagi sellist, mida saan teha arvutist ükskõik kus.

Mul polnud selleks vajalikke teadmisi, oskusi ega kindlat plaani. Aga mul oli tunne, et ma pean proovima.

Otsustasin, et ma ei kirjuta CV-d ja alustan hoopis ise millegi uuega.

Mul polnud vastavaid teadmiseid ega oskuseid ning polnud aimugi, mis saama hakkab. Aga tunne oli õige ja usaldasin seda. Kuigi selgusetust oli palju, oli mul siht silme ees ja see tekitas minus elevust ning inspiratsiooni.

Nüüd, 10 aastat hiljem, ärkan ikka sama tundega. Ma ei kahetse, et valisin CV asemel oma tee.

Kõiki vastuseid ei pea kohe teadma.

Vahel piisab sellest, et vajutad korraks stop-nuppu, astud oravarattast välja ja vaatad ausalt otsa, kas su praegune suund tekitab sinus elevust.

Ma tegin selle sammu ja see oli üks minu elu parimaid otsuseid.